Võlg on äärmiselt ebasoovitav asi. Kuid täna on väga vähe inimesi, kes kunagi ei laenaks. Varem sooritasid võlgnikud maksmata võlgade tõttu enesetapu ja istusid võlgades. Täna on võlgade tagastamise olukord erinev.
Kiiretel 90ndatel surusid kõvad poisid kodanikelt välja võlad, kes avaldasid võlgnikule lisaks moraalsele survele ka tugevamaid argumente. Nende vastu kasutati selliseid piinamisriistu nagu punasteks jootekolvid, triikrauad, ukseavad jms. Sellise surve all leidsid võlgnikud kiiresti raha. Ja kui korralikust summast puudus oli, võisid bandiidid kliendi “letile” panna, mis lisas trahviintressi. Siis pidi hoolimatu võlgnik müüma auto või korteri, sest elu on kallim kui soetatud vara.
Täna on võlgade tagastamisega olukord teine. Muutunud on inimeste tööpõhimõtted, kes veenavad võlgnikku laenu tagastama: triikraudade ja triikraudade asemel kasutatakse psühholoogilisi mõjutamismeetodeid. Seda teevad inkassofirmad, kus töötavad majanduskonsultandid, diplomeeritud juristid ja psühholoogid. Sissenõudjate ülesanne on mürgitada võlgniku elu kuni võla tasumiseni, olenemata sellest, millistes eluoludes ta on. Kõik algab ajast, mil krediidiasutus meeleheitel krediidiraha saada soovib ja nõuab kollektsionääridelt abi.
Ühel juhul sõlmitakse leping, mille kohaselt kogujad saavad kindla protsendi võlgnetavast summast. Pank jääb võlausaldajaks ja sissenõudjad tegutsevad vahendajatena, kes kui mitte ei riku, siis hirmutavad klienti pooleks surnuks. Teisel juhul lepivad inkassofirma ja pank kokku loovutamise ehk võla müümise osas. Siis tekib võlgnikul kohustus mitte panga, vaid sissenõudjate ees.
Meie riigis pole seadust, mis reguleeriks inkassotegevust, mis tähendab, et puudub pidev range kontroll. Praktika näitab, et kollektsionääride töömeetodid muutuvad päev-päevalt keerukamaks.
Esiteks koguvad nad võlgniku kohta toimikuid, rikkudes põhiseadusega tagatud inimõigust eraelu puutumatusele. Kollektsionäärid leiavad kliendi kõikjalt ja parimal juhul ahistavad teda telefonikõnedega, alandades ja ähvardades.
Kollektsionäärid kasutavad oma tegevuseks ka sotsiaalvõrgustikke. Eeldatavate nimede all registreerudes sõlmivad nad pahaaimamatu ohvriga kirjavahetuse ja lepivad aja kokku. Kohtumisel võivad nad piirduda võla tagasimaksmise kviitungiga või hirmutada inimest nii palju, et ta maksab tingimusteta tagasi suure võla.
