Raha kokkuhoidu võib pidada üksikisiku rahalise iseseisvuse kujunemise seisukohast ja ühe tegurina, mis tagab riigi rahalisele maksevõimele reservi.
Säästud inimese rikkuse näitajana
Rikkus on majanduslik mõiste, mis iseloomustab inimese turvalisuse majanduslikku olukorda. Rahaline maksevõime on tingitud asjaolust, et üksikisik saab teha kõik vajalikud maksed ja tal on selleks piisavalt vahendeid. Maksevõime määratletakse ka kui inimese võimet igal ajal täielikult täita oma rahalisi kohustusi valitsuse ja finantsasutuste ees. Need kohustused hõlmavad näiteks krediidi- ja maksemakseid.
Säästud on akumuleeritud (kogutud) rahasumma, mis ei ole seotud regulaarsete maksete tegemise ja üksikisiku rahakäibega. Kokkuhoid määratakse inimese tegeliku sissetuleku ja tema tarbimiskulude summa vahe järgi. Säästetud vahendid on enamasti lisandväärtus ja moodustavad finantsvara.
Elanikkond kasutab säästude kogumist järgmistel eesmärkidel:
- tulevikus kalli toote või teenuse (auto, kinnisvara, reisipakett jms) ostmise kavandamine;
- omaenda pensioni- ja ravireservi moodustamine;
- vahendite eraldamine tulevaseks oluliseks elusündmuseks (pulmad, kolimine);
- hoiustest kasumi teenimine.
Hoiuseid saab kasutada ka nende ringlusse viimiseks ja kasumi teenimiseks. Neid kasutatakse muude aktsiaturu instrumentide väärtpaberite ostmiseks.
Säästud kui ühiskonna ja riigi elujõulisuse näitaja
Sularahasääst on eriline majanduslik nähtus, kuna see nii on on elanikkonna elatustaseme näitaja. Need näitavad rahalist stabiilsust ja inimeste võimet säilitada oma pikaajalist jõukust.
Riigi majanduse seisukohalt võib elanikkonna kokkuhoiu summat pidada majandusarengu ressursiks ja üheks riigi majanduslikku heaolu tagavaks teguriks. Hoiuseid saab investeerida ettevõtete rahavoogudesse, luues seeläbi täiendavaid stiimuleid arenguks. Finantsasutuste rahakäibes osaledes toimivad säästud majandusüksustele laenamise vahendite allikana, mis on väike- ja keskmise suurusega ettevõtete toetus. Säästud võivad olla ka investeerimisallikas uutesse äriideedesse.
