2012. aasta augusti alguses toimus naftahindade pidev tõus, mis on muidugi Venemaa ressursipõhise majanduse jaoks positiivne hetk. See kasv toimub lootuste taustal, mida Euroopa investorid seostavad EKP (Euroopa Keskpanga) plaanidega osta järelturult euroala riikide valitsuse võlakirju ja sellega, et need plaanid langevad kokku tegelike kavatsustega reguleerija.
Peamine põhjus, miks naftahinnad maailmas kasvavad, on ekspertide sõnul USA-s avaldatud teave, et süsivesinike varude vähenemine riigis on oluliselt ületanud turu ootusi. Energeetikaministeerium avaldas andmed, mille kohaselt augusti esimese nädala naftavarud langesid 3,73 miljoni barreli võrra ja saavutasid madalaima taseme pärast 13. aprilli 369,9 miljoni barreliga. Turueksperdid ennustasid selle näitaja langust vaid 1,55 miljoni barreli võrra. Sarnane trend mõjutas bensiinivarusid, mis vähenesid 724 tuhande barreli võrra, samas kui prognooside kohaselt oli nende kasvu oodata 250 tuhande barreli võrra. Distilleri varud vähenesid 1,8 miljoni barreli võrra, mis vastab peaaegu prognoosidele - 1,75 miljonit barrelit. Tulemuseks oli nafta hinna järsk tõus - Londoni börsil viidi 8. augustil septembri Brenti naftafutuuri tehingud hinnaga kuni 112,6 dollarit barrelist. New Yorgi börsil kaubeldi septembri futuurilepingutega WTI toornafta eest hinnaga 94,25 dollarit barreli kohta ja see kasvas 0,62%. Augusti jooksul jätkas nafta hinnatõus ja juba 22. päeval tehti oktoobri futuuride tehinguid kerge WTI toornafta eest hinnaga 96,97 dollarit barrelist, samal ajal kui Brenti nafta maksis 114,78 dollarit. Hinnatõus oli taas tingitud süsivesinike varude veelgi vähenemisele Ameerika Ühendriikides. Inflatsiooniootused ja naftahinna tõus on seotud ka kuulujutuga, et EKP kavatseb tagasi osta võlakirju, mille tähtaeg on kuni kolm aastat, samas kui plaanitakse, et ostude maht on piiramatu, regulaator ei lähe saada ostetud riigivõlakirjade puhul vanema võlausaldaja staatus. Euroopa Keskpank, vastavalt tema juhtimisele lähedastele allikatele, ei määra avalikult kindla riigi võlakirjade tootluse fikseeritud taset, mistõttu regulaator ei osta selle taseme ületamisel väärtpabereid.
