Olles leidnud mõne vana mündi, näiteks 19. sajandi, ei mõtle vaevalt keegi sellele, kui palju see nüüd maksab. Iga mündi jaoks on kehtiv turuhind ja see moodustatakse samadest parameetritest.
Mis mõjutab mündi väärtust
Esiteks metall, millest see on valmistatud. Kõige väärtuslikumad on kuldmündid, mis kulla grammi hinna poolest maksavad kindlasti rohkem kui nende kaal. Hõbe- ja vaskmündid on odavamad, kuid võivad ka teiste koostisosadega varandust väärt olla.
Teiseks on oluline müntide tiraaž ja aasta. Kui münte oli ainult 100 000 ja need valmistati 200 aastat tagasi, siis tõenäoliselt umbes 50–60% kadus, uppus või hävis aja jooksul. Nii et arvatavasti on väärtus. Teave ringluse kohta on numismaatikute kataloogides, sealt leiate hinna.
Kolmandaks on mündi hetkeseis väga oluline. Muidugi pole väga vanu täiuslikus korras münte, kuid need, mis emiteeriti 70–100 aastat tagasi, on endiselt olemas. Mehaanilised kahjustused vähendavad kulusid kohe, nagu ka puhastamine parema väljanägemise saavutamiseks.
Müntide tegelik väärtus
Kui leiate mündi, ei tohiks arvata, et see on meeletult väärtuslik, ja saate rikkaks hetkega. Võimalus sellise mündiga juhuslikult kokku puutuda on tühine. Nende otsimine peaks toimuma sihipäraselt ja isegi teadma, kust otsida. NSV Liidu mündid või tsaari-Venemaa vaskmündid võivad olla sagedased leiud.
Kalleim moodne münt võib olla juubel “10 rubla”, millel kiri Tšetšeenia Vabariik. Selle maksumus numismaatikuturul ulatub 10 000 rubla juurde ja ülejäänud seeria müntide keskmine hind ei ületa 200 rubla.
Müntide väärtusega kursis olemiseks peate olema numismaatik, omama vähemalt oma väikest kollektsiooni ja seda pidevalt täiendama. Kõigepealt peate valima ajavahemiku, mille eest soovite münte hankida, ja seejärel alustage Internetis oksjonite ja reklaamide uurimist müügiks. Nii juhtub, et mündi tegelik väärtus on suurem, kuid seda müüdi odavamalt. See viitab sellele, et münditurg sõltub suuresti praegusest nõudlusest.
