Inglise keelest tõlgitakse sõna voucher (voucher) kui "kviitung" või "käendus". Seda terminit kasutatakse rahvusvahelises turismis ja kaubanduses. Venelaste jaoks tähendab vautšer kõige sagedamini erastamiskontrolli, mida levitati riigis laialdaselt kahekümnenda sajandi üheksakümnendate alguses.
Venemaal vautšeri tekkimise ajalugu on lahutamatult seotud erastamisprotsessiga. Pärast NSV Liidu lagunemist 26. detsembril 1991 algas riigis ulatuslik riigivara üleandmine eraomandisse ehk erastamine. Seejärel pälvis see nähtus ajaloolaste poolt äärmiselt negatiivse hinnangu, kuna riik ei saanud alati uut eraomandi institutsiooni kontrollida ning paljude ettevõtete erastamine kulges spontaanselt, jõudu kasutades.
Riigivara eraomandisse andmise käegakatsutava ekvivalendina andis riik välja erastamistšekid, mida nimetatakse talongideks. Tegelikult olid need sihtotstarbelised valitsuse väärtpaberid, olid mõeldud erastamisobjektide maksevahendiks. Erastamistšekke väljastati nimiväärtusega kümme tuhat rubla ja nende kehtivusaeg oli piiratud (kolm aastat) ning kaotamise korral ei olnud neid ka võimalik taastada.
Iga Venemaa kodanik sai tasuta kätte ühe vautšeri kümne tuhande rubla eest (tegelikult - 25 rubla eest). Lisaks oli võimaluse korral võimalik vabalt müüa või osta suvalist arvu vautšereid läbirääkimiste hinnaga. Vautšerite eest said nende omanikud osta erastamisobjekte (enamasti osaliselt, protsentides) või investeerimisfondide aktsiaid.
Riik innustas venelasi aktiivselt vautšereid ostma. Koos esimese tasuta vautšeriga jagati meeldetuletusi, kus oli kirjas: "Pidage meeles: see, kes ostab erastamistšekke, laiendab oma võimalusi ja müüja kaotab väljavaateid." Pole üllatav, et üheksakümnendate alguses oli vautšerite ostu-müügi turg väga elav. Keegi neist lahti sai, keegi vastupidi ostis kokku, investeerides erinevatesse finantsstruktuuridesse. Müügihind sõltus paljudest teguritest ja algas kahe viinapudeli maksumusest.
Vautšerid aegusid 1. juulil 1994. Enamik venelasi pole neist väärtpaberitest kunagi dividende saanud. Ainsad erandid olid need, kes investeerisid teravmeelselt oma erastamistšekid suurimate riigile kuuluvate ettevõtete, näiteks Gazpromi aktsiatesse.
