Föderaalseaduses FZ-156 määratletakse investeerimisfond (investeerimisfond) kui kinnisvarakompleks, mis koosneb varast (rahast), mille investorid annavad fondivalitseja usaldusfondile üle.
Investeerimisfondi eesmärk on teenida investorite ühendatud fondidelt kasumit ja jaotada tulu nende vahel. Investorid võivad olla üksikisikud ja juriidilised isikud. Investorist, kes on investeerinud raha investeerimisfondi, saab investeerimisüksuse (aktsia) aktsionär või omanik. Investeerimisfondi aktsiate omandiõigust kinnitab fondi fondivalitseja emiteeritud registreeritud väärtpaber. Iga investeerimisaktsia annab omanikule samad õigused. Investoril on õigus nõuda fondivalitsejalt oma varade nõuetekohast haldamist. Samuti on tal õigus fondist oma aktsiate eest raha saada, s.t. maksta neile tagasi nende praeguses väärtuses. Fondivalitsejal peab olema tegevusluba. Reeglina on ettevõte professionaalsete juhtide meeskond. Aktsionäride investeeringuid hallatakse tervikuna ja kasum jaotatakse proportsionaalselt investori osaga fondis. Valitsemist teostatakse tehingute tegemisega fondi varaga. Investeerimisfondid võivad olla avatud (avatud fond) ja intervalliga (IPIF). Selliste fondide haldamiseks saab kanda ainult sularaha. Suletud osakute investeerimisfondid (ZPIF) näevad ette muu vara haldamise, samuti aktsiate mittetäieliku maksmise. Aktsionäride ja fondivalitseja suhteid reguleerib usalduse haldamise leping (reeglid). Reeglid on sätestatud avaliku pakkumise vormis. Investeerimisfondi vara kuulub aktsionäridele ühise kaasomandi õiguse alusel, kuid vara jagamine või osa eraldamine sellest ei ole võimalik. Näiteks kui kogu investeerimisfondi vara investeeritakse ettevõtte aktsiatesse, ei tähenda see, et aktsionärile saaks eraldada selle ettevõtte aktsiaid. Osaku väärtus võib sõltuvalt investeerimisfondi kasumi suurusest suureneda või väheneda.
