Euroopa Liit on ühendanud ligi kolm tosinat Euroopa riiki, saades ainulaadseks üksuseks, mis ühendab riigi ja rahvusvahelise organisatsiooni tunnused. Selle assotsiatsiooni üheks ülesandeks on ühise majandustsooni moodustamine, kus hakkab liikuma Euroopa ühtne vääring. Praeguseks ei lange Euroopa Liidu koosseis kokku euro kasutusel oleva tsooni koosseisuga.
Euroalaks on kombeks nimetada riikide rühma, kes on oma territooriumil seadusliku maksevahendina kasutusele võtnud Euroopa ühisraha, nimega euro. 1999. aasta jaanuari seisuga oli selliseid riike üksteist: Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, Belgia, Soome, Itaalia, Iirimaa, Portugal, Hispaania, Holland ja Luksemburg. Veidi hiljem laienes euroala seoses sellega, et ühinesid sellega Sloveenia, Kreeka, Malta, Slovakkia, Küpros ja Eesti.
Nn laiendatud euroala hõlmab veel mitmeid riike, kus kasutatakse ka Euroopa ühisraha. Niisiis sõlmisid lepingud Euroopa Liiduga San Marino, Vatikan ja Monaco. Ilma lepingu sõlmimiseta kasutatakse eurot Andorra, Montenegro ja Kosovo arveldustes.
Ühise raha- ja majanduspoliitika kujundamine Euroopa riikides toimus kolmes etapis. Euroopa ühisraha on alates 2002. aasta märtsist muutunud euroala ainsaks seaduslikuks maksevahendiks.
Ühise rahaühiku kasutuselevõtust on saanud viimase aja kõige julgem majanduskatse. Siiani vaidlevad eksperdid selle üle, kas ühisrahale üleminek oli otstarbekas. Rahaliidu loomisest saadavate hüvede ja võimalike kulude jaotamise küsimused üksikute riikide ja majandussektorite vahel pole veel lahendatud. Tõenäoliselt mõjutab katse tulemus mitte ainult Euroopat, vaid ka paljusid teisi riike, kes hoiavad selle piirkonnaga majandussuhteid.
Igal ELi riigil on ametlikult täielik õigus euroalasse siseneda. Ja siiski peavad euroalaga liitumise kandidaadid vastama teatud kriteeriumidele, mis kehtivad nende rahapoliitikas. Kõigepealt peaks kandidaatriigi eelarvedefitsiit olema 3% SKPst ja valitsussektori võlg 60% SKPst.
Lisaks peab euroalasse astuda sooviv riik tagama oma valuuta stabiilse vahetuskursi Euroopa valuuta suhtes. Samuti võetakse arvesse riigi keskpanga sõltumatuse taset ja selle rahanduspoliitika sidususe taset euroala riikide poliitikaga.
Euroala võimalike uute liikmete hindamisel võtavad Euroopa Keskpank ja Euroopa Komisjon arvesse turgude vastastikuse integratsiooni tulemusi, maksebilansi arengut, tööjõukulusid ja hinnaindeksite taset. Pärast rahaliidu liikmeks saamist on uus eurotsooni liige kohustatud täitma finantssektorile seatud stabiilsuskriteeriume.
Euroopa ühisraha tsooni sisenemisel annavad liidu uued liikmed kõik volitused raha- ja krediidipoliitika valdkonnas üle Euroopa Keskpangale, kes otsustab nüüd intressimäärade kehtestamise ja mahu kindlaksmääramisega seotud küsimusi. pangatähtede kohta.
Iga uue ELi liikmesriigi jaoks on euroalaga liitumine loomulik samm, mis viib riigi täieliku ja tervikliku integreerumiseni Euroopa Liiduga.
