Maailma finantsturgudel kasvava ebakindluse keskel, mida on soodustanud nii geopoliitilised kui ka kaubanduskonfliktid, otsivad riigid ja investorid traditsiooniliselt kullaturvalisust.
Viimastel aastatel on mõned riigid hakanud kas kulda kodumaalt tagasi saatma või väärismetalli aktiivselt ostma. Eelmisel aastal nõudis Saksamaa keskpank (Bundesbank) tagasi 674 tonni kullavarusid, mida hoiti pärast külma sõda Pariisis ja New Yorgis. Selle aasta alguses teatas Türgi meedia, et Ankara tagastas 2017. aastal Ameerika Ühendriikidest välismaalt 220 tonni kulda. Samal ajal teatas Ungari keskpank plaanidest kodumaale tagasi tuua 100 000 untsi (3 tonni) kulda Londonist.
Viimase kümne aasta jooksul on keskpangad kogu maailmas arenenud kulla müüjatest kulla ostjateks, kusjuures ametlik sektori aktiivsus kasvas 2017. aastal 36 protsenti 366 tonnini eelmisest aastast. Nõudlus kasvas selle aasta esimeses kvartalis aastapõhiselt 42%, ostude summa oli 116,5 tonni.
Venemaa, mis on praegu peaaegu 2000 tonnise suurima kullavaruga riikide seas viiendal kohal, on viimase kuue aasta jooksul olnud suurim väärismetalli ostja. 2017. aastal ostis riigi keskpank 224 tonni valuplokke, veel 106 tonni selle aasta esimese kuue kuuga. Venemaa Pank selgitab seda strateegiat osana riigi varude mitmekesistamisest USA dollarist.
Umbes kaks kolmandikku rahvuskullast hoitakse väidetavalt Moskvas keskpanga varahoidlas, ülejäänut aga Peterburis ja Jekaterinburgis. Vene kulda hoitakse väidetavalt baarides, mille kaal on 100–14 kilogrammi.
Meie majanduse fookus kullavarude kogunemisele pärineb tsaariajast. Sel ajal kasutati väärismetalli omavääringu tõstmiseks. Aastal 1894 ulatus Vene impeeriumi kullavarud 1400 tonnini ja olid maailma suurimad kuni 1914. aastani. Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud oktoobrirevolutsiooni tagajärjel oli vaja maksta laenud välispankadele. Enamiku tsaariaja varudest kulutas bolševike valitsus toiduainetele ja tööstusseadmetele ning 1928. aastaks oli riigikassasse jäänud vaid 150 tonni.
Stalini ajal tõusid riigi kullavarud taas, kuna Joseph Vissariona uskus, et väärismetall on majanduse kiire industrialiseerimise üks alustalasid. Sel perioodil kasvasid kullavarud 2500 tonnini, kuid 1991. aasta oktoobriks olid järk-järgult vähenenud vaid 290 tonnini.
Venemaa kullakaevandused asuvad peamiselt Magadani ümbruses. Väärismetalli kaevandatakse ka Tšukotkas, Jakuutias, Irkutski ja Amuuri piirkonnas, Trans-Baikali territooriumil, samuti Sverdlovski ja Tšeljabinski oblastis ning Burjaatia ja Baškortostani vabariikides.
Riigi suurimate kullakaevandusettevõtete hulgas; Tootmismahu järgi maailma kümne suurima kullakaevandusettevõtte hulka kuuluv Polyus Gold, Toronto-Kinross Gold Corporation, samuti Venemaa kaevurid Polymetal International, UGC group ja GV Gold.
