Eelarve puudujääk on eelarve kulude poole ületamine tulude poolega. Eelarvepuudujäägi korral ei ole riigil piisavalt funktsioone tavapäraste ülesannete täitmiseks. Ideaalis peaks iga eelarvetase olema tasakaalus. Kuid selle toimumist takistavad paljud tegurid.
Juhised
Samm 1
Pidage meeles, et eelarvepuudujääki ei saa seostada mitte ainult erakordsete teguritega, näiteks loodusõnnetuste või sõdadega, mille kulusid ei ole võimalik ette näha, vaid ka muudel põhjustel. Puudujääk võib tekkida näiteks olukorras, kus majanduse arengusse on vaja teha suuri riiklikke investeeringuid, mis peegeldavad pigem riigi sisemajanduse kogutoodangu kasvu kui kriisiriiki. Üldiselt on eelarvepuudujäägil mitu põhjust:
- rahvatulu vähenemine majanduskriisi tõttu;
- eelarvesse laekuvate aktsiisimaksude vähendamine;
- eelarvekulutuste järsk suurenemine;
- riigi ebajärjekindel rahanduspoliitika.
2. samm
Pidage meeles, et riikides, kus käibel on kindel rahasumma, on eelarvedefitsiidi vähendamiseks kaks peamist viisi - valitsuslaenude väljastamine ja maksurežiimi karmistamine. Riikides, kus rahapakkumine pole pidev, on veel üks viis - raha väljalaskmine. Kuid see meetod on täis kiirendatud inflatsioonimäära. Praegu luuakse sarnase eesmärgiga kommertspankade reserve, mis on koondunud keskpanka ja mida saab kasutada eelarvepuudujäägi katmiseks.
3. samm
Ärge unustage, et tänapäevastes tingimustes kasutatakse eelarvepuudujäägi probleemi lahendamiseks kolme peamist lähenemisviisi. Esimene eeldab, et eelarve peaks olema tasakaalus igal aastal. Kuid selline poliitika piirab riigi võimalusi, kui selle tegevusel on vastutsükliline, stabiliseeriv suund. Vaatleme näiteks. Riigis on alanud töötuse periood, seetõttu vähenevad elanike sissetulekud ja seega maksud eelarvesse. Sellises olukorras peab riik tõstma makse või kärpima kulutusi. Selliste meetmete tulemusena väheneb kogunõudlus aga veelgi. Seega pole iga-aastaselt tasakaalus eelarve mitte tsükliline, vaid protsükliline.
4. samm
Teine lähenemisviis eeldab, et eelarvet ei tohiks kohandada igal aastal, vaid majandustsükli käigus. Selles kontseptsioonis eeldatakse, et riik peaks rakendama antitsüklilist mõju ja samal ajal eelarvet tasakaalustama. Selle kontseptsiooni taga on loogika: majanduslanguse ärahoidmiseks kärpib valitsus makse ja suurendab kulutusi, s.t. tekitab tahtlikult defitsiidi. Järgmisel perioodil - inflatsiooniperioodil - tõusevad maksud ja valitsuse kulutused vähenevad. Kõik see viib tulude ületamiseni kulutustega, mis tähendab, et varem tekkinud eelarvepuudujääk on kaetud.
5. samm
Kolmas lähenemine hõlmab funktsionaalse finantseerimise kontseptsiooni rakendamist, st. riigi eesmärk ei ole eelarve reguleerimine, vaid tasakaalustatud majanduse tagamine, mida on võimalik saavutada mis tahes puudujäägi või ülejäägiga. Pange tähele, et eelarve stabiliseerimise esimest kontseptsiooni rakendatakse meie riigis.
