Euro sai just kümme aastat vanaks. Selle aja jooksul suutis Euroopa ühisraha oma väärtust tõestada. Maailma haaranud finantskriis on aga viinud selleni, et mitmed riigid võivad lähiaastatel eurotsoonist lahkuda.
Euroopa ühisraha võeti kasutusele suurte raskustega, kuid kõik eurotsooni astunud riigid mõistsid selle eelist. Kümme aastat ühisraha olemasolust on möödunud sajandi lõpus tehtud otsuse õigsust tõestanud. Sellest hoolimata on euroala viimaste aastate majanduskriisi ajal mõranenud ja pole teada, kas see suudab vastu panna.
Maailmamajanduse probleemid on aastakümneid kuhjunud, mistõttu ei tulnud 2008. aasta kriis paljudele ekspertidele üllatusena. Euroopa riikidel õnnestus kriisi esimene laine ületada, kuid paljude eurotsooni kuuluvate riikide jaoks olid selle tagajärjed väga rasked. Eelkõige Kreeka jaoks, mis tegelikult osutus pankrotiks. Kui ei oleks teiste Euroopa riikide soov takistada euroalast lahkumise pretsedenti, oleks Kreeka juba ammu drahmi juurde tagasi pöördunud. Euroopa Liidu mitme miljardi dollari suurused laenud ei lasknud riigil uppuda, kuid ei suutnud seda ka finantskriisi sohust välja tõmmata. Kreeka ametivõimud suutsid kuidagi vastu võtta mitmeid ebapopulaarseid seadusi, mis näevad ette palkade, pensionide vähendamist ja kümnete tuhandete töökohtade vabastamist. Kuid isegi see ei päästa riiki, arvavad paljud eksperdid, et Kreeka lahkumine eurotsoonist on ainult aja küsimus.
Kui asi piirduks ainult Kreekaga, oleks Euroopa Liit ehk selle ohvri toonud. Kuid paljud Euroopa riigid on hädas, nii et Kreekast vabanemine ei lahenda probleemi. Iirimaa, Hispaania, Portugal, Itaalia seisid samuti silmitsi suurte majandusraskustega, reitinguagentuurid alandavad nüüd nende staatust. Nende riikide emiteeritud võlakirjade intressimäärad kasvavad, mis iseenesest annab tunnistust kõige keerulisemast olukorrast - keegi ei taha neile enam madala intressiga raha anda. Moody arvutuste kohaselt ei pääse Kreeka ja Iirimaa raskest olukorrast välja vähemalt 2016. aastal, Hispaania, Portugali ja Itaalia jaoks kestavad rasked ajad 2013. aasta lõpuni.
Selle taustal on eriti teravad Pariisi ja Berliini ettepanekud eraldada kuus edukaimat eurotsooni riiki, et koos edasi liikuda. Prantsusmaa ja Saksamaa kulutavad tohutuid summasid euroala olukorra stabiliseerimiseks, mis ei saa muud kui põhjustada maksumaksjate rahulolematust. Teine võimalus võiks olla Brüsseli kontrolli karmistamine euroalasse astuvate riikide rahanduse üle, kuid eurotsooni riigid ise on sellele juba vastu. Selle tagajärjel tekkis olukord, kust ilma teatud kaotusteta on võimatu välja tulla. Jääb üle otsustada, mida või keda saab ohverdada, et säilitada vähemalt Euroopa ühisraha tsooni nähtav stabiilsus.
Väärib märkimist, et mitte nii kaua aega tagasi korraldati euroala kokkuvarisemise kõige valutumama variandi parima projekti konkurss - juba selliste võistluste ilmumine viitab sellele, et euroala on raskesti haige. Ja pole üllatav, et paljud euroala riigid hakkavad vaikselt, vaikselt valmistuma sündmuste võimalikuks ebasoodsaks arenguks, arvutades välja kõige optimaalsemad võimalused rahvusvaluutasse naasmiseks.
