Riigi käsutuses on lai valik rahapoliitika instrumente. Selle eesmärk on muuta ringluses oleva raha hulka, et tagada hinnastabiilsus, normaliseerida olukord tööturul ja suurendada tootmist.
Juhised
Samm 1
Rahapoliitika eesmärke saab saavutada üldiste ja valikuliste vahendite abil. Esimesel juhul viiakse läbi mõju laenukapitali üldisele turule. Valikulised vahendid reguleerivad konkreetseid majandussektoreid või suuri turuosalisi. Peamised ühised tööriistad on raamatupidamispõhimõtted, avaturu tehingud ja varukoopiad. Valikuliste hulgast võib välja tuua kontrolli teatud tüüpi laenude üle, riskide ja likviidsuse reguleerimise ning mitmesuguseid soovitusi.
2. samm
Diskontomääraga laenamine on seotud keskpanga ühe funktsiooniga. See tähendab kommertspankadele laenude jaotamist diskontomääraga (vekslite vormis laenude väljastamisel) või refinantseerimismääraga (muud laenude vormid). Tavaliselt on need tasemed madalamad kui lühiajalise kapitalituru intressimäärad. Kui refinantseerimis- või diskontomäärad tõusevad, vähendavad kommertspangad laenuvõtmist. See toob kaasa füüsilistele või juriidilistele isikutele antavate laenude mahu vähenemise ning laenude intressimäärade tõusu. Seda instrumenti nimetatakse ka kalli rahapoliitikaks. Tulemuseks on rahapakkumise mahu vähenemine. Vastupidine efekt on odava raha poliitika, mis saavutatakse baasintressimäärade vähendamisega.
3. samm
Keskpanga ringluses oleva rahapakkumise mahu muutusi on võimalik saavutada ka avatud turul toimingute kaudu. Just see tööriist on arenenud riikides võtmetähtsusega. Avaturul toimingute tegemisel ostab ja müüb keskpank valitsuse väärtpabereid (reservvarasid). Müük toob kaasa kommertspankade liigsete reservide vähenemise, samuti laenuvõimaluste vähenemise. Selle tulemusel rahapakkumine väheneb ja laenuhind tõuseb. Väärtpaberite ostmisel kasvab vastupidi rahapakkumine ja laenude intressimäär langeb.
4. samm
Rahapoliitika teostatakse ka varade mahu muutmisega, mida kommertspangad peavad hoidma keskpanga reservides. Kõik pangad hoiavad sularahas ainult väikest osa varadest, ülejäänud vahendid muudetakse mittelikviidseteks varadeks (näiteks laenudeks). Kui keskpank muudab likviidsusmäära (see määratakse tavaliselt protsendina hoiuste mahust), mõjutab see pankade võimet suurendada rahapakkumist. Keskpank kasutab seda tööriista suhteliselt harva.
5. samm
Teatud laenude üle kontrolli teostamiseks võib keskpank kasutada valikulisi instrumente. Näiteks osutades vajadusele suurendada laenude kasvuga erihoiuste tegemist. Samuti teostab keskpank kontrolli pankade riskide ja likviidsuse üle. Aktsiaturul toimub reguleerimine seaduslike marginaalide kehtestamise kaudu. Seda tehakse selleks, et ülemäärase spekuleerimisega mitte majandusele tõsist kahju tekitada. Lõpuks saab keskpank anda pankadele nõu nende poliitika osas. Näiteks tagatiseta laenuportfelli liigse kasvu vältimiseks.
