Kreeka osutus EL-i riigiks, kes kannatas ülemaailmse finantskriisi tõttu kõige rohkem - selle riigi SKP puudujääk oli 2012. aasta alguses peaaegu kolm korda suurem kui liidu liikmetele lubatud normid. Seetõttu pole üllatav, et ajakirjanduses hakkasid ilmuma sellesse riiki kuuluvate saarte müük.
2008. aastal pöördus selle saareriigi valitsus abi saamiseks euroala rahandusministeeriumi poole ja 2012. aasta keskpaigaks oli riigi majandus saanud juba viis sularahasüstide osa kokku mitusada miljardit eurot. Ent rahalise toetuse eest nõuti Kreekalt majanduspoliitika reformimist ning valitsus töötas välja väga kokkuhoiumeetmed ning riigivara osalise erastamise. Erastamise väljavaateid arutati intervjuus riigi peaministri Antonis Samarasega Prantsuse ajalehele Le Monde.
Ajakirjanike sõnul teatas valitsusjuht võimalusest müüa mõned asustamata saared eraisikutele. Mõni päev pärast selle teabe levitamist erinevate ametkondade poolt ilmus Kreeka valitsuse pressiteenistuse spetsiaalne selgitus. See sisaldas peaministri sõnasõnalist kõnet, millest järeldub pressiteenistuse andmetel, et tegemist polnud üldse saarte müügiga. Samarase sõnul tuleks püüda muuta see kasutamata territoorium kapitaliks, millest prantslased valesti aru said. Kuid tegelikult oli tegemist pikaajalise üürimise, liisimise või avaliku ja erasektori segavaldusega, mille puhul saared jäävad riigi omandisse.
Lisaks ütles Samaras intervjuus, et rohkem kui kahe tuhande Kreeka saare seas pole erasaari. Ajakirjandus teatab aga regulaarselt, et koos poliitiliseks ja sotsiaalseks kasvanud finantskriisi algusega hakkasid eraomanikud pikka aega üksikuid saari müüma või välja rentima. Eelkõige puudutas see Patroklose, Skorpiose ja Oksia saari, millest omanikud soovisid vabaneda summade eest, mis ulatuvad 5–100 miljoni euroni.
