Kauplejad kasutavad valuutavahetuses kauplemiseks erinevat teavet. Kõige olulisemad andmed on volatiilsus.
Volatiilsus on finantsnäitaja, mis kajastab hinna muutust teatud aja jooksul. Kui valuuta väärtus muutub ühe päevaga 10 punkti üles ja 10 punkti alla ning seejärel 100 punkti üles ja tagasi, siis võime öelda, et esimesel juhul oli volatiilsus madal ja teisel juhul suur volatiilsus. Seega näitab kõrge volatiilsuse tase järske hinnamuutusi ja madal volatiilsus väikseid hinnakõikumisi.
Valuutaturul kauplemise alustamisel on kaupleja jaoks väga oluline ennustada tulevast volatiilsust, selleks peab ta arvestama praeguste ja varasemate näitajatega. Reeglina vaheldub madal volatiilsus suure volatiilsusega ja naaseb alati keskmise väärtuseni. Saadud teabe põhjal koostab kaupleja tulevikustrateegia.
Kauplemine valuutaturul on alati seotud riskiga. Suure volatiilsusega varad on kõige riskantsemad, kuid need võimaldavad investoril kiiresti suurt raha teenida. Samaaegselt kasumlikkusega suureneb riski määr ja võite kaotada kõik oma investeeritud vahendid.
Volatiilsus sõltub paljudest teguritest. Iga poliitiline või majanduslik sündmus riigis või maailmas põhjustab volatiilsuse kasvu. Vara nõudluse kasv toob kaasa hindade tõusu ja vastavalt volatiilsuse suurenemise.
Paljud teadlased uurivad volatiilsuse teooriat. Analüüsige, tuvastage mustreid ja arendage mudeleid, et volatiilsust oleks hiljem võimalik täpsemini ennustada. Avatud meetodeid ja konstrueeritud mudeleid kasutavad lisaks teadlastele ka finants- ja turuanalüütikud.
