Finantsturgudel töötavad kauplejad hinnaliikumiste ennustamiseks kahte andmeanalüüsi meetodit. Fundamentaalne analüüs põhineb majandusnäitajate uurimisel, samuti mitmesuguste uudiste arvestamisel. Seevastu tehniline analüüs põhineb täielikult matemaatilistel meetoditel ja on suunatud ainult hinnakaartide uurimisele.
Tehniline analüüs põhineb hinnamuutuste ajalooliste andmete uurimisel. Analüüsiks kasutatakse sadu erinevaid näitajaid. Nende näitajate abil saab kogenud kaupleja teatud täpsusega ennustada edasist turukäitumist.
Peamine viis diagrammiandmete analüüsimiseks on nn tugi- ja takistusjoonte otsimine, samuti trendijoone või põhisuundumuse määramine. Tugi- ja vastupanujooned moodustavad koridori, milles hinnagraafik liigub. Tugiliin asub hinnakaardi all ja takistusjoon selle kohal. Nende joonte suund näitab kauplejat, kus hind liigub, määrates sellega tema trendi. Trendi määramiseks kasutatakse ka trendijoont, see näitab turuosalistele selgelt, kus hind liigub, ja paneb seega aluse edasiseks analüüsiks. Peamise trendi kindlaksmääramist peetakse turu tehnilise analüüsi üheks peamiseks ülesandeks.
Hinna liikumise täpsemaks analüüsiks ning turule sisenemise ja turult lahkumise punktide määramiseks kasutatakse tehnilisi näitajaid. Need on graafiliselt väljendatud matemaatilised mudelid. Sõltuvalt nende joonestamisest jagunevad tehnilised näitajad trendinäitajateks nagu MA (Moving Average) ja impulsinäitajateks nagu RSI (Relative Strength Index). Trendinäitajaid kasutatakse hindade suuna määramiseks, impulssnäitajaid aga nende kõikumiste kiiruse ja tugevuse mõõtmiseks.
Tehnilise analüüsi kasutamine pole keeruline, kuid see nõuab suure hulga näitajate ja graafikute uurimist. Arvatakse, et selline analüüs annab parema signaali ostmiseks ja müümiseks võrreldes fundamentaalse analüüsiga, mistõttu on see väga populaarne.
